Toomas Lumani kõne Ärihooaja avamisel 06.09.25

Head Kaubanduskoja liikmed ja sõbrad, head külalised!

Tere tulemast järjekordsele Kaubanduskoja ärihooaja avamisele. Loodan, et tegemist saab olema eduka ja positiivse hooajaga meile kõigile, sest eks ole selle nimel palju ka pingutatud. Kui kuivad numbrid kõrvale jätta, on nii tööstuses kui teeninduses näha paranemise märke, võib olla mitte nii kiirelt kui sooviksime, kuid siiski. Loomulikult on ka erandeid, kui vaadata näiteks muresid lihatööstuses.

Aga nüüd mõnest teemast lähemalt.

Esiteks maksud. Kui maksude teemal arutleda, siis peab see toimuma alati argumenteeritult ja soovitavalt tõenduspõhiselt. Et ettevõtetele algselt kavandatud klassikaline tulumaks ära otsustati jätta, oli ainuõige samm. See, et me suudame muust maailmast eristuda ja hoida meie ettevõtete tulumaksusüsteemi alles, on äärmiselt suure väärtusega. Väikese riigi ja meie ettevõtjate jaoks, on see eksistentsiaalse tähtsusega ning seda peame iga hinna eest hoidma.

Ning arvestades meie geopoliitilist positsiooni, peame ka kõiges muus mõtlema pidevalt sellele, kuidas meie ettevõtted konkurentsis püsiksid ning mis on need eelised, mida meie saame ettevõtetele pakkuda ja mida teised riigid ei suuda või ei taha pakkuda. 

Ka maksupoliitikas peame mõtlema eelkõige sellele, kuidas maksukoormus oleks madalam, kuidas teha nii, et ettevõtetel oleks rohkem võimalusi areneda ja inimestel võimalus rohkem tarbida, säästa ja investeeridagi. 

Tänases olukorras on minu hinnangul tark arutleda selle üle, kas mõne, veel rakendamata maksutõusu, saaks ära jätta. Eelkõige pean silmas uuest aastast jõustuma planeeritud tulumaksu tõusu. Kui see on vähegi võimalik, siis peab selle ära jätmine olema prioriteet. 

Jah, võime arutada ka mõne juba rakendunud maksu muutmist või kaotamist, kuid see on ilmselgelt keerulisem, kui veel jõustumata maksutõusu ära jätmine. Kindlasti on võimalik ka automaksu muuta mõistuspärasemaks ja jätta ära sinnagi tulevikuks kavandatud maksumäärade tõusud, kuid täielik kaotamine ei ole hetkel ilmselt realistlik.

Teiseks teemaks, millel peatuksin on kaitsekulud ja kaitseinvesteeringud. Kuna olen kaitsevaldkonnaga lähedalt seotud juba aastaid, siis tean, et töö Eesti kaitsevõime tõstmisel käib hea hooga. Samuti on selge, et soovitud tasemele jõudmiseks on vaja investeerida veel palju ja mida kiiremini seda parem. Olen seisukohal, et investeeringud uutesse relvasüsteemidesse, tuleb teha kiiresti ning selleks tuleb võtta kaitseotstarbeline laen. Süsteemid mida meil on vaja, ei muutu ajas odavamaks ning praegu, kui laenuintressid on madalamad kui inflatsioon ning eelarvereeglid seda võimaldavad, on laenu toel kaitseinvesteeringute tegemine igati põhjendatud. Peame arvestama, et nende süsteemide eluiga on 20-30 aastat ja sellise kestuse ja mahuga investeeringute tegemine laenu toel on tavapärane nii erasektoris kui ka riigi jaoks.

Ostetavate relvasüsteemide hilisem ülalpidamine on odavam kui nende soetamine ja see on meie eelarvele jõukohane ka jooksvalt. 

Kolmandaks teemaks, millel peatuksin, on traditsiooniliselt haridus. Mul on hea meel, et viimastel aastatel on õpetajaks õppida soovijate arv kasvanud, sest õpetajate ja eriti aineõpetajate vanus gümnaasiumiastmes ja kutseõppes on tõusnud lubamatult kõrgele. Matemaatika ja teistegi reaalainete õpetajate nappus on saanud üheks olulisemaks takistuseks meie majanduse arengule, sest seeläbi kannatab lõpuks inseneride väljaõpe ja selle kvaliteet.

Haridus on meie edu nurgakivi ja selleks ka jääb, mistõttu tuleb jätkata pingutusi nii õpetajaameti populariseerimisel kui ka koolivõrgu korrastamisel. Olen jätkuvalt arvamusel, et kogu gümnaasiumivõrk peaks olema riiklikult juhitud ja rahastatud, nii nagu on seda kutseõpe. Kuni meil on suur hulk gümnaasiume, kus õpilaste arv gümnaasiumiastmes jääb alla saja, on meil selgelt gümnaasiume liiga palju, ja ühtlaselt kõrge kvaliteediga gümnaasiumiharidust noortele võimatu tagada. Kui kunagi räägiti, et alla 180 õpilasega gümnaasiumid peaksid olema erandlikud, siis tänases olukorras võiksime ühiskondlikult kokku leppida, et alla saja õpilasega gümnaasiumiastmed koolides ei ole jätkusuutlikud ja liikuda kiirendatult selles suunas, et need sulgeda.

Ja lõpetuseks, pean endiselt vajalikuks öelda, et Eesti majandust lämmatavad kaks asja, maksud ja bürokraatia. Maksud ei lämmata majandust mitte ainult määradega vaid ka ebaselguse ja arusaamatute eesmärkidega. Bürokraatia kohta tahan öelda, et valitsuse initsiatiiv selle vähendamiseks, vastava nõukoja kaasabil, on muidugi tervitatav, aga kahjuks on valitud viis väga aeglane ja ebaefektiivne. Oluliselt efektiivsem viis bürokraatiaga võitlemisel on bürokraatide arvu järsk vähendamine. Kutsun siinkohal poliitikuid seda võimalust tõsiselt kaaluma.

Tänan kõiki kaubanduskoja liikmeid usalduse eest ja panuse eest ettevõtluse edendamisel. Vaid üheskoos saame suunata ettevõtluskeskkonda paremaks ja vabamaks.

Aitäh, et tulite ning edukaid ettevõtmisi teile!