Kuidas tuleb Euroopa Liidus näidata hinnaalandusi tarbijatele
Märtsi lõpul (26.03) avaldasid Euroopa Komisjon (EK) ja tarbijakaitseasutused oma veebipõhiste allahindluste kontrolli tulemused. Kontrolliti nn musta reede ja küberesmaspäeva müügi ajal tehtud allahindlusi eesmärgiga hinnata, kas allahindlused ja hinnakujundus nendel suurtel müügiüritustel olid kooskõlas ELi tarbijaõigusega. Lauskontrollis osalesid ELi liikmesriikidest Austria, Belgia, Bulgaaria, Eesti, Hispaania, Horvaatia, Iirimaa, Itaalia, Kreeka, Küpros, Leedu, Luksemburg, Läti, Malta, Portugal, Prantsusmaa, Rootsi, Rumeenia, Saksamaa, Sloveenia, Taani, Tšehhi ja Ungari. Kontrollist võtsid osa ka Island ja Norra.
Tarbijakaitseasutused kontrollisid 314 veebikauplejat ja leidsid, et 30% viitas sellise müügi ajal allahindlustele valesti. Hindade avaldamise direktiivi kohaselt peab, juhul, kui ettevõtja teatab allahindlusest, võrdlushind olema viimase 30 päeva jooksul kohaldatud madalaim hind. Ametiasutused hindasid ka muid müügitaktikaid, mis võivad mõjutada tarbijate ostuotsuseid.
Läbivaadatud kauplejatest:
- 36% üritas lisada valikulisi tooteid tarbijate ostukorvidesse. Neist neli kümnest tegi seda ilma selgelt nõusolekut taotlemata;
- 34% näitas hinnavõrdlusi. Neist kuus kümnest ei selgitanud selgelt oma hinnavõrdluse alust;
- 18% kasutas survemüügitehnikaid, näiteks väites, et toode on otsa saamas või kasutades loendustaimereid. Tarbijakaitseamet tegi kindlaks, et enam kui pooled neist juhtumitest olid eksitavad. Survemüügitehnikat võib pidada eksitavaks näiteks siis, kui selle väide toote nappuse kohta on vale;
- 10% kasutas juurde lisatavaid hindu („drip pricing“), mille puhul lisandusid hiljem lisatasud või muud teenusega seotud kulud, näiteks saatmis- või teenustasud.
ELis on kauplejate kohustused seoses hinnaalandustega sätestatud hindade avaldamise direktiivis. Hinnastamist reguleerib samuti ebaausate kaubandustavade direktiiv.
Hindade avaldamise direktiivi peamine eesmärk on tagada, et müügihind ja mõõtühiku hind (ühiku hind) oleksid näidatud kõigi kauplejate poolt tarbijatele pakutavate toodete puhul. See võimaldab tarbijatel hindu võrrelda.
Direktiivis on sätestatud, et ettevõtjad peavad avaldama müügihinna ja mõõtühiku hinna (st ühe kilogrammi, ühe liitri või muu asjaomases liikmesriigis ulatuslikult ja tavapäraselt kasutatava koguseühiku hind) üheselt mõistetavalt, kergesti identifitseeritavalt ja selgesti loetavalt.
Direktiivi muudeti Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2019/2161, millega lisati eeskirjad (artikkel 6a) hinna alandamise teadete kohta. Kohaldama hakati seda kõikjal aastal 2022. Selles artiklis keskendutakse hinna alandamise läbipaistvusele ja kehtestatakse erinormid tagamaks, et hinna alandamine oleks tõeline. Eesmärk on takistada ettevõtjaid kunstlikult võrdlushinda üles paisutamast või tarbijaid allahindluse suuruse osas eksitamast. Samuti on tänu hinna alandamist käsitlevale sättele täitev- ja turujärelevalveasutustel lihtsam hinnata, kas hinna alandamine on õiglane, kuna selles on kehtestatud selged eeskirjad varasema ehk võrdlushinna kohta, millel teatatud allahindlus peab põhinema.
Lisaks direktiivile on EK avaldanud ka juhise hindade avaldamise direktiivi artikli 6a tõlgendamise ja rakendamise kohta. Eesmärk on anda suuniseid selle kohta, kuidas sätteid hinna alandamise teadete kohta tuleks tõlgendada ja kohaldada. Selleks et tagada õiguskindlus ja hõlbustada täitmise tagamist, käsitletakse küsimusi nagu artikli 6a kohaldamisala, koostoime ebaõiglaste kaubandustavade direktiiviga, hinnalanguse teated ja „eelneva“ hinna näitamine, riknevate kaupade, uute saabumiste ja järkjärguliste hinnalangetuste puhul „eelneva“ hinna näitamine.
Juhised on leitavad siin: Guidance on the Price Indication Directive (2021)
EK materjalide põhjal Reet Teder