Riigikogu võttis vastu seadusemuudatused, mis seavad uued keskkonnaväidete reeglid
17. juunil 2026 võttis Riigikogu vastu tarbijakaitseseaduse muudatused, millega täpsustatakse ebaausaid kauplemisvõtteid reguleerivaid õigusnorme, lisades konkreetsed keskkonnaga seotud eksitavad tavad, mis loetakse igal juhul ebaausaks ja mille kasutamine on keelatud. Muudatuste eesmärk on tagada, et tarbijale suunatud info toote või teenuse keskkonnamõju kohta oleks aus ja kontrollitav.
Muudatuste fookuses on rohepesu vähendamine ning selgemate raamide seadmine toodete keskkonnamõju ja vastupidavuse reklaamimisele. Uued reeglid puudutavad üksnes kaupleja ja tarbija vahelisi suhteid, mis tähendab, et need ei rakendu ettevõtete omavahelistele tehingutele ega lepingutele.
Alates 27. septembrist 2026 peavad ettevõtjad olema valmis tõendama iga keskkonnalast väidet, mida nad oma toodete või teenuste reklaamimiseks kasutavad.
Üldine keskkonnaväide peab olema tõendatud
Edaspidi peab toote/teenuse müüja kõikide üldiste keskkonnaväidete puhul tõendama väite aluseks olevat suurepärast keskkonnatoimet. Seega kaupleja poolt esitatud üldine keskkonnaväide (näiteks väide „keskkonnasõbralik“) peab tulevikus põhinema näiteks asjakohase ökomärgise nõuetel või muul samaväärsel kõrgel standardil, mis Euroopa Liidus vastava toote või teenuse suhtes kehtestatud on.
Üldiste keskkonnaväidete all on silmas peetud näiteks väiteid „keskkonnasõbralik“, „ökoloogiline“, „biolagunev“, „kliimaneutraalne“ või „roheline“. Seega näiteks väide „kliimasõbralik pakend“ on üldine keskkonnaväide, sest väite puhul ei tule selgelt välja, mis teeb konkreetsest pakendist kliimasõbraliku pakendi.
Samas näiteks väide „100% selle pakendi tootmiseks kasutatud energiast pärineb taastuvatest energiaallikatest“ ei ole üldine keskkonnaväide, sest sellisel juhul on selgelt kirjeldatud, millele see väide tugineb.
Seetõttu on konkreetse ja üldise keskkonnaväite eristamisel oluline, kas väite sisu või tähendus on samal kandjal ka lahti selgitatud. Näiteks väide „biolagunev“ liigitub edaspidi keelatud üldiste keskkonnaväidete alla, sest see ei täpsusta, millistes tingimustes ja kui kiiresti lagunemine toimub. Seevastu konkreetne väide nagu „pakend on kodukompostimise teel ühe kuu jooksul biolagunev“ on lubatud ja korrektne keskkonnaväide.
Kuigi konkreetse keskkonnaväite puhul ei pea kaupleja tõendama suurepärast keskkonnatoimet, ei tohi sellised väited siiski olla faktiliselt valed. Lisaks võib kirjalikul kujul või suuliselt esitatud väide koos kaudsete väidetega, nagu värvid või pildid, kujutada endast üldist keskkonnaväidet. Näiteks sõna „roheline“ kasutamine koos visuaalsete elementidega võib kujutada endast üldist keskkonnaväidet, kuid see sõltub konkreetsest kontekstist ja tuleb hinnata juhtumipõhiselt.
Ebaausate kaubandustavadega seoses vastutab üldpõhimõttena ebaausa kaubandustava kasutamise eest see, kes seda tava rakendab ja kes peaks nõutud infot omama. Vastutus lasub eelkõige tootjal, kes on vastava keskkonnaväite või kestlikkusmärgise, mis nõuetele ei vasta, tootele/pakendile pannud. Üldjuhul on need tootjad, sealhulgas näiteks jaemüüja kaubamärkide omanikud. Jaemüüjatel ei ole enamasti otsustusõigust müüdavate kaupade koostise ega pakendamise suhtes ning nad tuginevad üldjuhul andmetele, mille on tootja edasimüüjale edastanud.
Ettevõtte enda loodud kestlikkusmärgist enam kasutada ei saa
Kui ettevõtja soovib edaspidi kasutada mingit kestlikkusmärgist, peab see põhinema sertifitseerimisskeemil või olema kehtestatud avaliku sektori asutuse poolt. Kestlikkusmärgis on märgis, mis ei ole EL-i või Eesti õiguse kohaselt kohustuslik. Näiteks Eestis kõige levinum kestlikkusmärgis on Euroopa Liidu ökomärgis (EU Ecolabel), mida Eestis väljastab Keskkonnaagentuur. Seda märgist saab ka edaspidi kasutada, aga sügisest ei ole enam lubatud kasutada näiteks kaupleja enda poolt loodud keskkonnamärgist, mis ei ole kolmanda isiku poolt kontrollitud.
Seega kaupleja, kes soovib kasutada tulevikus kestlikkusmärgist, peab arvestama kuludega, mis kaasnevad tõendamisega, st kas toode vastab märgise nõuetele. Kui kestlikkusmärgiseid ei ole loonud avaliku sektori asutused, peavad need põhinema sertifitseerimisskeemil. Seega kui ettevõtja soovib kasutada märgist, peab see põhinema sertifitseerimisskeemil, mis tõendab, et toode või ettevõtja vastab kindlaksmääratud nõuetele. Need nõuded peavad olema avalikud, läbipaistvad ja välja töötatud koos asjaomaste ekspertidega. Toote vastavust ei saa kaupleja enam ise kinnitada, vaid seda peab hindama kauplejast ja skeemi omanikust sõltumatu kontrollija ehk sertifitseerimisasutus. Kui kaupleja poolt kasutatav üldine keskkonnaväide on esitatud kestlikkusmärgisena, mis põhineb sertifitseerimisskeemil või on kehtestatud avaliku sektori asutuse poolt, siis selliseid märgiseid täiendavalt tõendama ei pea. Kui aga täna on pakendil märgis olemas ja seda ei suudeta tõendada, siis alates 27. septembrist selliste märgistega tooteid enam müüa ei tohi.
Mitmed keskkonnaväited muutuvad edaspidi keelatuks?
Sügisest ei tohi ettevõtja enam esitada keskkonnaväidet kogu toote kohta, kui see puudutab tegelikult vaid toote ühte osa või komponenti. Tüüpiline eksitav näide on toote reklaamimine taaskasutatud materjalist valmistatuna olukorras, kus tegelikult on taaskasutatud ainult näiteks toote pakend, kuid sisu ise on toodetud tavapärasel viisil. Selline pooliku tõe esitamine on eelnõu kohaselt käsitletav tarbija eksitamisena.
Muu hulgas keelavad uued reeglid kauplejatel reklaamida tarbijale ka selliseid eeliseid, mida peetakse asjaomasel turul niigi tavapäraseks praktikaks või mis on seadusega niikuinii kõigile kohustuslikud. Näiteks ei tohi esitleda toote eripärana asjaolu, et kaup vastab Euroopa Liidu üldistele ohutusnõuetele või on vaba ainetest, mille kasutamine on antud tootekategoorias juba keelatud.
Erilise tähelepanu all on ka tulevikku suunatud lubadused. Kui kaupleja soovib esitada väiteid tulevase keskkonnatoime kohta, näiteks lubadust jõuda süsinikuneutraalsuseni või vähendada heitkoguseid teatud aastaks, on see lubatud vaid juhul, kui ettevõttel on ette näidata selged, objektiivsed ja avalikud kontrollitavad tegevus- ja rakenduskavad. Need kavad peavad näitama, kuidas eesmärgini jõutakse, sisaldama vahe-eesmärke ning olema kontrollitud sõltumatu kolmanda osapoole poolt. Sõltumatu kolmas osapool on kauplejast ja sertifitseerimisskeemi omanikust eraldiseisev isik või asutus, kellel on vajalik pädevus ja ressursid kontrolli teostamiseks.
Kas uute nõuete puhul on ka üleminekuaeg?
Juhul kui tootja või kaupleja tuvastab, et kauba pakendil, mis on toodetud enne 27. septembrit 2026, on esitatud keskkonnaalased väited või kestlikkusmärgised, mis ei vasta uutele nõuetele, on neil võimalik rakendada praktilisi meetmeid nõuetele vastavuse tagamiseks. Eelnev tähendab, et tootja või kaupleja võib katta või parandada nõuetele mittevastavaid väiteid kleebiste abil või lisada müügikohas kaupade juurde täiendavat selgitavat teavet. Samuti on Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet rõhutanud, et järelevalve eesmärk ei ole olemasolevate toodete hävitamine, vaid eelkõige see, et ettevõtjad viiksid oma turunduse ja pakendilahendused mõistliku aja jooksul uute nõuetega kooskõlla. Kõiki võimalikke rikkumisi hinnatakse juhtumipõhiselt.
Milline on karistus tarbija eksitamise eest?
Tarbijakaitseseadus näeb ette karistuse ebaausa kauplemisvõtte kasutamise keelu rikkumise eest. Selle kohaselt karistatakse füüsilist isikut rahatrahviga kuni 300 trahviühikut (st kuni 1200 eurot) ja juriidilist isikut rahatrahviga kuni 400 000 eurot.
Muudatustega täiendatakse seadust uute trahvidega, mis on suunatud just suures ulatuses toime pandud rikkumiste vastu. Edaspidi saab ebaausate kauplemisvõtete kasutamise keelu rikkumise korral karistada veel suuremate trahvimääradega, kui tegemist on teoga, mis on pandud toime suures ulatuses või mis on Euroopa Liidu mõõtmega. Sellisel juhul saab nii füüsilist kui ka juriidilist isikut karistada rahatrahviga, mis on kuni 4% tema eelmise majandusaasta aastakäibest. Kui andmed aastakäibe kohta puuduvad või pole kättesaadavad, võib trahv ulatuda kuni 2 miljoni euroni.
Suures ulatuses rikkumise puhul peetakse silmas tegevust, mis kahjustab tarbijate kollektiivseid huve vähemalt kahes muus liikmesriigis peale selle, kus rikkumine alguse sai. Samuti loetakse selleks olukorda, kus sama ebaseaduslikku tava (nt sama eksitavat roheväidet pakendil) kasutab sama kaupleja üheaegselt vähemalt kolmes liikmesriigis. Euroopa Liidu mõõtmega suures ulatuses rikkumine on veelgi mastaapsem juhtum. See on rikkumine, mis kahjustab tarbijate huve vähemalt kahes kolmandikus liikmesriikides (st vähemalt 18 riigis), mille elanikkond moodustab kokku vähemalt kaks kolmandikku kogu Euroopa Liidu elanikkonnast. Seega on suures ulatuses rikkumise ja Euroopa Liidu mõõtmetega suures ulatuses rikkumise eristamisel oluline see, kui mitmes liikmesriigis on rikkumine aset leidnud.
Muudatused jõustuvad 27. septembril 2026. Eelnõu menetlusega Riigikogus saab tutvuda siin.