Euroopa makropiirkondlike strateegiate kohta
Alates 2009. aastast on Euroopa Liit edendanud makropiirkondlikke strateegiaid ühiste probleemide lahendamiseks geograafiliselt ja funktsionaalselt ühendatud riigiülestes piirkondades. Makropiirkondlikud strateegiad põhinevad territoriaalsetel kriteeriumidel (vesikonnad, mere- või mägipiirkonnad) ning ajaloolistel, kultuurilistel ja majanduslikel sidemetel. Iga strateegia juhindub oma tegevuskavast, mida saab kohandada geopoliitilistele, kliima- ja demograafilistele muutustele. Praegu on ELis neli makropiirkondlikku strateegiat: ELi Läänemere piirkonna strateegia, ELi Doonau piirkonna strateegia, ELi Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegia, ELi Alpi piirkonna strateegia.
Kõige varasem ehk esimene makropiirkondlik strateegia on 2009. aastal algatatud ELi Läänemere piirkonna strateegia, mis hõlmab kaheksat ELi liikmesriiki ja nelja naabruses asuvat kolmandat riiki. Strateegial on kolm põhieesmärki – mere kaitsmine, piirkonna ühendamine ja jõukuse suurendamine. Need on temaatiliselt jagatud 14 omavahel seotud poliitikavaldkonnaks, mille hulka kuuluvad riskid, biomajandus, tervishoid ja haridus. Aastatel 2021–2027 on Interregi Läänemere piirkonna programmi eelarve 259 miljonit eurot. 2021. aastal vaadati ELi Läänemere piirkonna strateegia tegevuskava läbi. Vähendati meetmete arvu, võeti kasutusele süsteem, mis hõlbustaks tihedamat koostööd sidusrühmade (sh majandus- ja sotsiaalpartnerite) vahel. Loodi ka uus vahend – Läänemere piirkonna strateegia keskus –, et pakkuda haldus- ja tehnilist tuge strateegia haldamiseks, arendamiseks ja sellest teavitamiseks.
Praegune üldhinnang: ELi Läänemere piirkonna strateegia on toetanud piirkondi, mis aitavad saavutada kestliku ja aruka majanduskasvu eesmärke. Hoolimata asjaolust, et koostöö peatamine Venemaa ja Valgevenega pärast Venemaa põhjendamatut ja provotseerimata sõjalist agressiooni Ukraina vastu on takistanud piirkonna põhiprobleemide lahendamist, on strateegial endiselt märkimisväärne potentsiaal tegeleda tekkivate probleemidega.
ELi Doonau piirkonna strateegia, mis algatati 2010. aasta detsembris ja mida ajakohastati 2020. aastal, hõlmab 14 riiki (üheksa ELi liikmesriiki ja viis kolmandat riiki). Strateegia on üles ehitatud neljale peamisele sambale: 1) piirkonna ühendamine; 2) keskkonnakaitse; 3) jõukuse suurendamine; 4) piirkonna tugevdamine. Need eesmärgid on jagatud 12 prioriteetseks valdkonnaks. Aastatel 2021–2027 on Interregi programmist saadav rahastamine 213,1 miljonit eurot. Strateegia tegevuskava läbivaatamisega parandati kooskõla ELi prioriteetidega, sh rohelise kokkuleppega, ning tugevdati noorte kaasatust ja koostööd Euroopa fondidega. Kuigi piirkondi iseloomustavad siiani sotsiaalmajanduslik ebavõrdsus, piiratud ressursid ja ebaühtlane poliitiline tahe, on strateegia tugevdanud riikide koostööd ja toetanud ELi ühinemiseelset protsessi. Hiljutised eesistujariigid on uuesti määratlenud ELi Doonau piirkonna strateegia prioriteedid: Sloveenia (2023) käivitas juhtimisreformid ja esitas 13 soovitust sidusrühmade kaasatuse suurendamiseks. Austria (2024) edendas innovatsiooni, konkurentsivõimet ja koostööd Euroopa Komisjoniga, toetades kandidaatriikide Euroopa väljavaadet.
2014. aastal algatatud ELi Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegia ühendab kümmet riiki (neli ELi liikmesriiki ja kuus kolmandat riiki). Strateegia tugineb neljale peamisele sambale: sinine majanduskasv; piirkonna ühendamine; keskkonnakvaliteet; kestlik turism. ELi Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegia keskus pakub operatiivtuge koordineerimisel ja rakendamisel. Ajavahemikul 2021–2027 eraldatakse Interregi Aadria ja Joonia mere programmist 136,7 miljonit eurot. Selles piirkonnas on probleemid ja väljakutsed eriti suured. Piirkond seisab silmitsi pandeemiajärgsete kriiside, sõja mõju, inflatsiooni ja keerulise energiasüsteemi ümberkujundamisega, mida raskendab sõltuvus fossiilkütustest. Kliima perspektiivist eriti vastuvõtlik piirkond puutub kokku äärmuslike sündmuste, kõrbestumise ja elurikkuse vähenemisega. Elanikkonna märkimisväärne vähenemine (mõnes riigis aastatel 2012–2022 kuni 11%) nõrgendab sotsiaalset ühtekuuluvust ja tööjõu kättesaadavust.
2015. aastal algatatud Alpi piirkonna strateegia on kõige uuem ELi heakskiidetud strateegia. See hõlmab seitset riiki, viit ELi liikmesriiki ja kahte kolmandat riiki. Strateegial on kolm teemavaldkonda: majanduskasv ja innovatsioon; liikuvus ja ühendatus; keskkond ja energeetika. Aastatel 2021–2027 on Interregi programmist neljale prioriteetsele valdkonnale saadaval kokku 107 miljonit eurot, et saavutada kliimamuutustele vastupanuvõimeline piirkond, mis suudab tagada rohepöörde ja süsinikuneutraalsuse. Strateegia on tugevdanud riikide koostööd Alpi piirkonnas, pakkudes ühiseid lahendusi ühistele probleemidele. Eesistujariik Šveits (2023) ja praegused kaaseesistujad Austria ja Liechtenstein (2025) on suurendanud avatust kolmandatele riikidele. Stabiilne juhtimine on taganud juhtimise ja reageerimissuutlikkuse järjepidevuse, eriti kriisiolukordades. Aastatel 2022–2023 määrati Alpi piirkonna strateegias kindlaks viis temaatilist prioriteeti ja neli valdkondadevahelist prioriteeti (digiüleminek, energeetika, veevarud, ringmajandus) ning algatati tegevuskava läbivaatamine, mis tuleb lõpule viia 2025. aastaks.
Aastatel 2023–2024 alustati strateegiate ajakohastamist, et paremini reageerida kliimamuutustele, ELi laienemisele, energiasüsteemi ümberkujundamisele, rahvastiku vähenemisele ja rändesurvele. Mis saab edasi? Makropiirkondlike strateegiate tulevikku iseloomustavad kasvavad väljakutsed: kliimamuutused, digiüleminek, energiajulgeolek, rahvastikumuutus ja geopoliitilised muutused.
ELi kodanikuühiskonna esindajate hulgas kardetakse, et uus mitmeaastane finantsraamistik 2028–2034 koos ühtekuuluvuspoliitika võimaliku muutmisega kujutab endast ohtu makropiirkondlikele strateegiatele, kuna partnerluskavade riiklik ülesehitus võib nõrgendada nende riikideülest mõõdet, piirata koostööd ja tsentraliseerida programmijuhtimist. Kuna igal liikmesriigil on oma partnerluskava, võivad strateegiad ja prioriteedid lahkneda, mis raskendab makropiirkondlike strateegiate koordineerimist. On oht, et ühisprojektid hilinevad kooskõlastamata rahastamistsüklite tõttu. Samal ajal võib nõrgema juhtimisega piirkondadel olla väiksem suutlikkus mõjutada riiklikke kavasid ja pääseda juurde rahalistele vahenditele. Tuleviku kujundamine on aga praegu käsil.
EK materjalide (EK aruanne ELi makropiirkondlike strateegiate rakendamise kohta) ja EMSK arvamuse põhjal koostanud Reet Teder