Laenulepinguga annab üks ettevõtte (laenuandja) teisele ettevõttele (laenusaaja) laenu ja laenusaaja on kohustatud selle koos kogunenud intressidega laenusaajale lepingus märgitud tähtajal tagastama.

Millistel juhtudel saab laenulepingu põhja kasutada?
Käesoleva lepingupõhja kohaselt on laenuandjaks ja laenusaajaks ettevõte. Sama vormi saab kasutada ka eraisikute vahelise laenu andmisel. Kui te aga soovite sõlmida laenulepingut, milles laenuandjaks on ettevõte ja laenusaajaks eraisik, siis tuleb rakendada võlaõigusseaduses tarbijakrediidi kohta kehtestatud nõudeid. Sellise laenulepingu põhja leiate siit.

Missugused piirangud kehtivad ettevõtete vahelisel laenuandmisel?
Äriseadustiku kohaselt ei tohi ettevõte teatud isikutele laenu anda. Nendeks on:

• ettevõtte osanikud või aktsionärid, kellele kuulub vastavalt rohkem kui 5% osaühingust või 1% aktsiaseltsist;
• osaühingust laenuandja puhul emaettevõtte osanikud, aktsionärid ja liikmed, kellele kuulub rohkem kui 5% emaettevõttest;
• aktsiaseltsist laenuandja puhul emaettevõtte osanikud, aktsionärid ja liikmed, kellele kuulub rohkem kui 1% emaettevõttest;
• isikud, kelle laenu saamise eesmärk on ettevõtte osa või aktsiate omandamine;
• juhatuse ja nõukogu liikmed ning prokurist.

Eeltoodust on erand tehtud kontsernisisese laenamise osas, kus tütarettevõte võib emaettevõttele või selle osanikule/aktsionärile laenu anda, kuid ainult juhul, kui laenuandmine ei halvenda tütarettevõtte majanduslikku seisundit ja võlausaldajate huve.

Mis sobib laenutagatiseks?
Tavapärasteks tagatisteks on kinnisvara (näiteks kinnistu või hoonestusõigus), käendus ja garantii. Võimalik on seada ka kommertspant (see on pant kogu ettevõtte vallasvarale), pant väärtpaberitele (näiteks osaühingu osadele, aktsiaseltsi aktsiatele), autodele ja muudele varadele, mille osas pooled kokku lepivad. Mõned pandilepingud tuleb sõlmida notariaalselt (hüpoteek, kommertspant), mõne puhul piisab lihtkirjalikust lepingust (garantii, käendus). Täpsemat infot erinevate pantide osas saab meie juristidel