Toidujulgeolek on suur ja kindel osa riigikaitsest

Riigikaitsest rääkides mõtleme esmalt Kaitseväele, relvastusele, laskemoonale ja liitlaste kohalolekule. Tegelikult sõltub Eesti riigi kaitsevõime palju laiemast küsimusest: kas ühiskond suudab kriisi ajal edasi toimida? Kas on elektrit, kas side töötab ja kas inimestel on süüa?

Kui elektri olulisust on mõistetud alati, siis viimaste aastate jooksul on ka toidujulgeolek (ehk suutlikkus inimestele kriisiolukorras toitu pakkuda) üha enam avalikku arutellu ja rambivalgusesse jõudnud. Sealjuures on ekslik mõelda, et meie toidujulgeoleku eest vastutab ainult riik, kes peaks kusagil üüratutes ladudes hoidma suuri toiduvarusid ja sealt kriisiolukorras toitu rahvale laiale jagama. Samamoodi on vale mõelda, et isevarustatuse eest vastutab täiel rinnal erasektor. Kriisikindel ühiskond saab toimida ainult siis, kui oma rolli täidavad korraga nii inimesed, ettevõtted kui ka riik.

Kriis, olgu see sõda või looduskatastroof, on alati etapiline. Esimestel päevadel võib olukord olla segane, logistika häiritud ning tavapärane kaubandus ei pruugi töötada. Selle aja peab inimene suutma üle elada oma koduste varudega – on ju meie kõigi sahvrid ja külmkapid kokku justkui üks hiigelsuur toiduladu. Järgmises etapis muutub määravaks, kas kodumaised tootjad suudavad oma tehased töös hoida ning ka raskemates oludes kaupa toota ja laiali toimetada. Kui aga peaks juhtuma, et kriis kestab veel kauem, kasvab riigi strateegiliste reservide ja sekkumisvõime tähtsus.

Kriisikindlus sünnib rahuajal
Toidujulgeoleku eesmärk ei saa kunagi olla lihtsalt võimalikult suure riikliku varu kogumine. Eesmärk peab olema kriisikindla ühiskonna ehitamine, kus kõigil on jõukohane roll ja teatud ülesanded täita. Kui eraisiku töö on kodus oma perele nädalase toidu- ja joogivaru hoidmine, siis toidutootjad peavad omalt poolt tegema kõik võimaliku selleks, et kriisi ajal tootmisvõime säiliks. Riigi roll on aga näha süsteemi tervikuna ja aidata lahendada neid nõrku kohti, mida üks inimene või ettevõte üksi lahendada ei suuda.

Viimaste aastate kriisid on aidanud paremini mõista, kui tugevalt elutähtsate teenuste osutajad üksteisest sõltuvad. Toiduainetööstus sõltub näiteks otseselt elektrist. Suur tootmisettevõte tarbib palju energiat ja pikem elektrikatkestus ei tähenda pelgalt ebamugavust, vaid võib tootmise kiiresti peatada.

Ühiskonna ootused on samal ajal mõistetavad: ka elektrikatkestuse või mõne muu suurema häire korral peab säilima vähemalt minimaalne võimekus inimestele toitu toota. Selle kindluse loomiseks vajalikud investeeringud võivad aga olla ettevõttele väga suured ja üksi kandmiseks liiga mahukad.

Siin tulebki mängu riigi roll. Riik peab suutma tuvastada, millised võimekused on kogu ühiskonna kriisikindluse seisukohalt nii olulised, et nende rajamist ei saa jätta ainult ettevõtte enda kanda. Selles suunas Eestis mõeldakse, kuid praktiliste lahendusteni on veel tükk maad minna. Kuid riik ei ole siin ainus panustaja – kõigil on kriisideks valmistumisel täita oma roll, nii ka tootjatel.

Meie Maag Foodis oleme viimastel aastatel teinud hulga investeeringuid, mille mõju ulatub argisest äritegevusest kaugemale ning mis keskenduvad just toimepidevusele, toidujulgeolekule ja isevarustatuse tagamisele. Näiteks avasime hiljuti Uudeküla broilerifarmi, mis suurendab märkimisväärselt Eesti enda broileriliha tootmisvõimekust. Maag Food on Eesti suurim toiduainetööstus ja ühes tütarettevõtte Maag Agroga ka Eesti suurim põllumajandusettevõte. Meile kuuluvad tuntud ja eestlaste armastatud kaubamärgid nagu Rakvere, Tallegg, Tere ja Farmi.

Olulisi investeeringuid oleme teinud ka taristusse, et anda oma panus energiatootmisesse. Näiteks oleme koos Bioforce’iga viimased seitse aastat arendanud biogaasijaama, mis peaks selle aasta lõpuks oma täisvõimsuse saavutama. Jaama toodang moodustab ligikaudu 3–5% Eesti aastasest maagaasivajadusest. Ühe ettevõtte investeeringu kohta on see märkimisväärne panus.

Oleme suurendanud kriisivalmidust ka mujal. Näiteks on kõik meie seafarmid varustatud generaatoritega, mis võimaldavad elektrikatkestuse korral kriitilisi süsteeme töös hoida ja tootmist jätkata. Meile kuulub Eesti suurim (ja Baltikumi üks suurimaid) seafarme Ekseko ning aastas tuleb meie seakasvatussüsteemist ligikaudu 220 000 siga. Eesti suurima broilerikasvatajana toodame aastas umbes 14,5 miljonit broilerit.

Toidujulgeolek pole kriisi korral tagatud
Kindlasti ei saa aga väita, et nüüd ongi Eesti riigi kriisivalmidus tagatud. Kuigi palju on juba tehtud, on sama palju (kui mitte rohkemgi) veel teha. Peamine märksõna on siinkohal isevarustatus. Hea näide on haudejaama puudumine Eestis. Kodumaine linnulihatootmine võib olla tugev – Eestis toodetud broileriliha moodustab ligi 60% kogu tarbimisest –, ent seejuures sõltub kogu tootmisahel tibudest, kes imporditakse siia välismaalt. Põhjus on lihtne: Eestil ei ole oma haudejaama. See tähendab, et piiride sulgemise korral kuluks umbes 45 päeva, et Eesti kauplustes enam värsket kanaliha ei müüdaks.

Kohalik haudejaam ei oleks seetõttu lihtsalt järjekordne tööstusinvesteering, vaid toidujulgeoleku vaatest tähendaks see ühe strateegilise sõltuvuse vähendamist. Samas on tegemist niivõrd suure investeeringuga, et ühegi tootja jaoks ei oleks see ilma riigi toeta majanduslikult mõistlik. Haudejaam annaks eestlaste toidujulgeoleku tagamisse ülimalt kaaluka panuse.

Toidujulgeoleku alustala on kohalik tootmine
Toidujulgeoleku puhul on omaette tähendus ka sellel, kus tehakse ettevõtte strateegilised otsused. Eesti omanikega toiduainetööstuse jaoks ei ole Eesti lihtsalt üks turg mitmest – siin on omanike, juhtide ja töötajate kodu ning kriisi korral puudutab kõik neid samamoodi nagu tervet ülejäänud ühiskonda. See loob ka väga praktilise motivatsiooni parandada tootmisvõimekust, investeerida pikema vaatega, vaadates tulevikku ja mõeldes sellele, kuidas ettevõte suudab oma rolli täita ka keerulisemates oludes.

Ja see ei piirdu üksnes investeeringutega taristusse. Sama tähtsad on ka inimesed ja kõigi panust toetava kultuuri juurutamine. Näiteks mängib väga suurt rolli see, kui meie (ja teisedki tööandjatena) säilitame reservõppekogunemistel osalevatele töötajatele tavapärase töötasu, et innustada inimesi õppustel ja riigikaitsega seotud tegevustes aktiivselt osalema.

Seega on kohaliku toidutootja roll laiem kui üksnes toidukaupade valmistamine. Me ei saa kriisi korral loota teistele ja jätta end sõltuvaks, abivajaja rolli. Kriisikindlus tekib siis, kui inimestel on oma varud, ettevõtted suudavad tegevust jätkata ning riik toetab neid võimekusi, mida erasektor üksi üles ehitada ei suuda. Mida rohkem on Eestis ettevõtteid, kes näevad enda rolli mitte ainult majanduses, vaid ka ühiskonna toimepidevuses ja riigikaitses, seda tugevam on kogu süsteem. Seda tugevamad on inimesed ja seda tugevam on Eesti tervikuna.

Autor: Martin Küüsmaa. Maag Foodi juhatuse liige 
Artikkel ilmus ajakirjas Teataja nr 5/2026

Kaanepilt: Kui piirid peaksid kinni minema, siis poleks poelettidel pooleteise kuu pärast kanaliha, sest Eestis ei ole oma haudejaama ja tibud tuuakse välismaalt. Fotol Eesti suurim ja tänapäevaseim Maag Foodi broilerifarm Uudekülas. Foto: Marianne Loorents / Virumaa Teataja / Scanpix