Maksutõusud peaksid olema viimane abinõu riigirahanduses
Algavatel riigieelarve aruteludel tuleks hoida fookus majandusel ja julgeolekul, hoida kulud rangelt kontrolli all ning kui vähegi võimalik, loobuda kavandatud tulumaksu tõusust.
Kogutavast rahast ja eelarve tasakaalust on siiski veelgi tähtsam see, kuidas meie inimesed ja ettevõtted päriselt hakkama saavad. Ehk kui vähegi võimalik, peame hoiduma edasistest maksutõusudest ja seda ka juhul, kui need otsused on juba tehtud. Seda, et tehtud otsuseid ümber vaadatakse, ei tohiks kuidagi halvustada, kui selleks on selged põhjused ja võimalused ning kui nende otsuste mõju on inimestele ja ettevõtjaile positiivne.
Senised maksuotsused on siiani taganud nii riigiaparaadi toimimise kui ka kaitsevõimekuse kasvu. Positiivselt saab vaadelda ka seda, et maksulaekumine on aastaga kasvanud 13% ning meie maksukuulekus on jätkuvalt väga hea. Selle taustal võiks käia pidev diskussioon selle üle, kas saaks makse langetada ja kuidas kogutut kõige efektiivsemalt kasutada. See tunduks igati loogiline ja ootuspärane.
Kuigi majandusprognoosid ja riigirahanduse näitajad muutuvad ajas oluliselt, on tähtis, et kui eelarve laekumised on ka III ja IV kvartalis seni oodatust paremad, tuleks seda kasutada maksutõusu ärajätmise võimalusena, mitte kui rohelist tuld olukorrale, kus saaksime veelgi rohkem raha kokku koguda ja kulutusi suurendada.
Kulud on kasvanud kiiremini kui majandus lubaks
Tuleb meeles pidada, et kulud on eelarves kasvanud niigi oluliselt kiiremini, kui majandus lubaks ja seda mitte ainult kaitsevõime suurendamise rida vaadates, vaid ka laiemalt. Kui meil on võimalik eelarveliselt ära jätta juba heaks kiidetud maksutõusud, siis on väga kohane see võimalus ka realiseerida. Eriti kuna meie ettevõtete konkurentsipositsioon koduturul, aga ka maailmas ja inimeste toimetulekutingimused ei ole juba pikka aega olnud kiita ning kiiret muutust ei ole samuti näha.
Samuti peame vaatama, kuidas toimetavad meie naabrid ja neilt ka õppima. Soome on astumas keerulistes oludes hoopis teises suunas, piirab kulutusi ning langetab ettevõtete tulumaksu, et majandust elavdada. Läti ja Leedu ei ole makse nii hoogsalt tõstnud kui meie ning seni tundub, et see on kandmas vilja. Investorite vaates tunduvad nad olevat atraktiivsemad.
Ei ole midagi teha – majandusest lõpmatult raha välja ei ole võimalik võtta ja paistab, et isegi sakslased on sellest nüüd aru saanud. Laias laastus on neilgi kaks teed – kas vähendada riigi pakutavaid teenuseid ja toetuseid või tõsta makse. Viimane mõjuks aga sealsele kiratsevale majandusele väga halvasti ja nii ei jää sealgi üle muud, kui minna poliitiliselt veelgi valusamat teed.
Sarnaselt peaksime ka meie mõtlema, et kuhu ja kuidas edasi, sest ka meil on vananev rahvastik, julgeolekukulud ning alaline kihk suurendada riigi pakutavate teenuste hulka.
Neid probleeme ei lahenda makse tõstes, eriti kui maksutõus tuleb majanduse konkurentsivõime arvelt, sest saeme oksa, millel ise istume.
Kui oodatust parem maksulaekumine ja avalike kulude piiramine annavad võimaluse planeeritud tulumaksutõusust hetkel loobuda, siis tuleks seda teha ja jätta raha rohkem majandusse ja inimestele. Jah, me ei pruugi liikuda seda tehes nii kiiresti eelarve tasakaalu poole, kuid ettevõtete konkurentsivõime, inimeste toimetulek ja riigi atraktiivsus on täna siiski olulisemad.
Maksutõus võib palganõudmisi suurendada
Silmas võiks pidada sedagi, et kui tulumaksu määra ei tõsteta ning tulumaksuvaba miinimum kasvab, siis inimeste sissetulekud ei vähene, vaid vastupidi jääb paljudel rohkem raha kätte. See tähendab, et ka avalikus sektoris ei teki täiendavat palgasurvet. Ka Eesti Pank on hoiatanud, et erinevad maksutõusud võivad suurendada palganõudmisi, mis muudaks inflatsiooni taltsutamise veelgi keerulisemaks.
Riigi korralduse üks eesmärke peab olema stabiilse keskkonna tagamine, kus inimesed tulevad toime ning ettevõtlus saab luua uut väärtust – ainult nii saame parandada oma elujärge. Maksutõusud ning võimalikult suure hulga maksuraha kogumine ei saa olla eesmärgiks omaette. Eesmärk peaks olema, et maksud oleksid võimalikult madalad, inimesed tunneksid ennast kaitstult ja saaksid oma elu korraldamisega ise hakkama.