Koda ei pea vajalikuks kohtuvälise finantsvaidluste lahendamise organi loomist
Rahandusministeerium koostas väljatöötamiskavatsuse, milles soovib luua eraldiseisva kohtuvälise finantsvaidluste lahendamisele keskendunud organi. Kaubanduskoda ei pea vajalikuks uue organi loomist, sest selleks puudub praktiline vajadus ning see ei loo ettevõtjatele lisandväärtust.
Riik tõi esile kolm võimalikku mudelit kohtuväliselt vaidluste lahendamiseks:
- Finantsinspektsiooni juurde loodav üksus, kus kokkulepped on osapooltele õiguslikud siduvad ning kaebuse saaks esitada nii juriidilised kui ka füüsilised isikud kõikide finantsteenuste osutajate vastu;
- Turuosaliste erialaliitude juures tegutsevad finantsteenuste osutamisega seotud vaidluste lahendamise lepitusorganid, kaebuse saaksid esitada nii juriidilised kui ka füüsilised isikud kõigi kokkuleppega liitunud finantsteenuse osutajate vastu. Kui ei jõuta kokkuleppele, siis esitatakse lepitusettepanek, mis pole kummagi osapoole jaoks siduv. Sisulist otsust lepitaja ei tee;
- Tarbijavaidluste komisjoni mudel, mille puhul oleks nii juriidilistel kui ka füüsilistel isikutel võimalik esitada kaebus kõikide finantsteenustega seotud kauplejate vastu. Otsused võiks riigi hinnangul olla pigem siduvad.
Koja hinnangul ei ole kohtuvälise üksuse loomine hädavajalik. Paljudel juhtudel pöörduvad ettevõtjad vaidluse korral pöörduda otse kohtusse, et oleks tagatud võimalikult kõrge sõltumatuse määr. Samas on juba ka täna võimalik finantsteenustega seotud vaidlusi lahendada mitmes erinevas vaidluste lahendamise asutuses, näiteks teatud juhtudel vahekohtutes ja erinevates lepitusorganites.
Uue vaidluste lahendamise organi loomisega võib kaasneda mitmeid negatiivseid mõjusid. Näiteks võivad suureneda ettevõtjate menetluskulud olukorras, kus otsustakse kõigepealt minna vaidlust lahendama kohtuvälisesse üksusesse ning kui otsusega ei nõustuta või ei jõuta kokkuleppele, siis minnakse võimaluse korral ikkagi edasi kohtusse.
Üheks murekohaks on ka uue loodava organi sõltumatus. Näiteks kui finantsteenustega seotud vaidlusi hakatakse lahendama finantsinspektsiooni juures, siis võib tekkida huvide konflikt finantsinspektsiooni kui järelevalveasutuse rolli ning kui neutraalse vaidluste lahendaja osas. Samuti on erialaliitude mudeli puhul küsitav, kas säilib sõltumatu vaidluse lahendaja roll, sest üheks vaidluse osapooleks on teenuseosutajad, keda erialaliit esindab.
Lisaks tõime esile küsimuse, kas ja kui suures ulatuses on riik valmis rahastama finantsteenustega seotud vaidluste kohtuvälise lahendamise mudelit. Näiteks finantsinspektsiooni ja tarbijavaidluste komisjoni mudel eeldab mingil määral raha eraldamist ka riigieelarvest. Kui riik ei soovi selleks piisavalt raha eraldada, siis ei ole kaubanduskoja hinnangul otstarbekas ka selle teemaga edasi liikuda. Koda ei poolda ka lahendust, kus uue vaidluste lahendamise organi loomisega seotud kulud läheksid finantssektori ettevõtetele.