Euroopa kurss tööpraktika reguleerimisel
Euroopa Liidus on tööpraktika, nagu töösuhtedki, liikmesriikide pädevuses, samas kui EL täiendab nende tegevust suuniste ja rahastamisega. Praegu aga puuduvad praktikat käsitlevad siduvad ELi eeskirjad. 2014. aastal leppisid ELi liikmesriikide tööhõiveministrid kokku praktika kohta (õiguslikult mittesiduvates) ühtsetes standardites. Ka Nõukogu võttis 2014. aastal vastu soovitused praktika kvaliteediraamistiku kohta. Selles sätestati suunised õppekavavälise praktika ja kohustusliku kutsealase koolituse kohta. Praktika kvaliteedipõhimõtted näevad ette kirjalikke praktikalepinguid, selgeid õpieesmärke ning läbipaistvat teavet töötasu ja sotsiaalkaitse kohta, kuid ei selgita, kas ja millistel tingimustel võib praktikante pidada töötajateks. Tasustamise küsimus ei kuulu kvaliteedipõhimõtete hulka.
Euroopa tööjõu-uuringu andmetel põhinevate Euroopa Komisjoni (EK) hinnangute kohaselt oli ELis 2019. aastal ligikaudu 3,1 miljonit praktikanti, kellest 1,6 miljonit osales tasustatud praktikal. Euroopa Kontrollikoda märgib aga oma 2024. aasta ülevaates, et ELis läbitud praktikate arvu kohta puudub ametlik statistika, kuna liikmesriikide praktikat käsitlevad õigusraamistikud on väga erinevad ja 16 liikmesriigis puudub praktika õiguslik määratlus. Kontrollikoja hinnangul osaleb igal aastal praktikal ligikaudu 3,7 miljonit noort.
EK, kes hindas nende standardite rakendamist 2022. aastal, tegi kindlaks kaks peamist problemaatilist ja ebaseaduslikku olukorda seoses praktikaga. Esiteks on praktikakohti, mida kasutatakse selleks, et pakkuda praktikantidele praktilisi ja tööalaseid kogemusi, kuid mis ei vasta ELi ega siseriiklikele õigusaktidele, mistõttu praktikandid ei saa kõiki neile ette nähtud õigusi. Teiseks on praktikakohti, mida ei kasutata ette nähtud otstarbel, vaid mis faktiliselt asendavad tavapäraseid töötajate töökohti. Sellisel juhul on tegu praktikaks maskeeritud regulaarsete töösuhetega, millega hoitakse kõrvale ELi või siseriiklikust õigusest ning alalisi töötajaid reguleerivatest kollektiivlepingutest. EK hinnangul võivad niisugused olukorrad kahjustada nii praktikantide kui ka alaliste töötajate töötingimusi ja sotsiaalset õiglust ning anda kulude vähendamise kaudu mõnele tööandjale ebaõiglase konkurentsieelise.
Euroopa Noortefoorumi 2023. aasta uuringu järgi tähendab tasustamata praktika keskmisele Euroopa noorele rahalist kaotust üle 1000 euro kuus (2022. aasta hindades). Veelgi enam, 53 % vastanutest teatas, et oli enne palgatöö leidmist läbinud vähemalt kaks tasustamata praktikat. Need leiud haakuvad varasemate teadetega praktika kuritarvitamisest, halbadest töötingimustest ja pettustest, sh tavaliste töötajate asendamisest praktikantidega.
Seega tuvastas Euroopa Komisjon praktikaga seoses kolm peamist probleemi – praktikaks maskeeritud töö, halva kvaliteediga praktika ja ebavõrdne juurdepääs praktikatele. Nimetatud probleemide lahendamiseks tuli EK 20. märtsil 2024 välja direktiivi ettepanekuga praktikantide töötingimuste parandamise ja täitmise tagamise ning praktikaks maskeeritud seaduslike töösuhete vastu võitlemise kohta (nn praktikadirektiiv).
Praegu on ettepanek arutusel Euroopa Parlamendis ning peaks minema lõpphääletusele selle järgmisel täiskogul. Euroopa Parlamendi saadikud on omakorda teinud ettepaneku mitmeid muudatusi: eelkõige soovitakse defineerida praktika, rõhutades, et see peaks olema ajaliselt piiratud ja hõlmama algtaseme tööülesandeid, mis hõlbustavad üleminekut haridussüsteemist tööturule. Direktiiv peaks laienema kõikidele praktikatele, v.a kohustuslik praktika, mis on õpingute või õpipoisiõppe lahutamatu osa. Kõik tulevased praktikandid peaksid saama kirjaliku praktikalepingu, milles kirjeldatakse töötasu, ülesandeid, õpieesmärke, õigusi ja kohustusi ning praktika kestust. Praktika ei tohiks kesta kauem kui kuus kuud, v.a juhul, kui see on nõuetekohaselt põhjendatud. Praktikantidel peaks olema juurdepääs sotsiaalkaitsele, sealhulgas ravikindlustusele, töötushüvitistele ja pensionimaksetele. Praktikat, mille eest ei maksta tasu siseriikliku õiguse kohaselt või millel puudub koolituskomponent, juhendamine või hindamine, tuleks pidada ebaseaduslikuks, sest sellisel juhul maskeeritakse töösuhe praktikaks. Ettevõtteid tuleks kohustada taotluse korral jagama pädevate riiklike asutustega andmeid praktikakohtade arvu, kestuse, töötingimuste jms kohta.
Sügisel, pärast arutelude läbimist Euroopa Parlamendis, lepivad Euroopa Parlament ja Nõukogu kokku direktiivi lõplikus sõnastuses. Pärast seda ei ole ka selle jõustumine kaugel.
Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi materjalide põhjal Reet Teder