Euroopa Komisjon uurib territoriaalsete tarnepiirangute probleemi
Territoriaalseid tarnepiiranguid on määratletud kui piiranguid, mille on kehtestanud hargmaised tootjad, et takistada jae- ja hulgimüüjaid hankimast Euroopa ühtsel turul seal, kus nad soovivad seda teha (Enrico Letta 2025. aasta raport).
Euroopa Komisjon (EK) on oma 2025. aasta mais avaldatud ühtse turu strateegias nimetanud territoriaalseid tarnepiiranguid üheks kümnest suurimast ühtsel turul esinevast nn kohutavast tõkkest. Territoriaalsed tarnepiirangud kahjustavad piiriülest äritegevust ja piiravad tarbijate valikuvõimalusi ja hinnakonkurentsi, avaldades samal ajal kaudset mõju liikmesriikide tööhõivestruktuuridele ja väärtusahelatele.
See tähendab praktikas, et tootjad, tavaliselt suurtootjad, piiravad eri riikides müügil olevate toodete pakkumist ning takistavad jae- ja hulgimüüjaid leidmast ühtsel turul parimat pakkumist, keeldudes konkreetseid tooteid tarnimast või piirates toodete arvu, valikut või pakenditel kasutatavaid keeli. Mõned näevad sellistes territoriaalsetes tarnepiirangutes võimalust, kuidas kõnealused tootjad saavad endale tagada suuremad kasumimarginaalid. Mõned territoriaalsed tarnepiirangud on loodud ka riigisiseste õigusaktidega, millel võib olla kaudne eksterritoriaalne mõju teistele liikmesriikidele. Näiteks paljud hargmaised ehk rohkem kui ühes riigis tegutsevad jae- või hulgimüüjad ei saa osta tooteid samalt tarnijalt kõigi oma ELis asuvate poodide jaoks, vaid on sunnitud pidama läbirääkimisi ja ostma sama toodet igas riigis erineva hinnaga. Isegi kui puudub ametlik keeld teistest liikmesriikidest osta, võib läbirääkimistele kehtestatavatel piirangutel olla siiski sama mõju. Jaemüüja vaates ei ole vahet, kas ta ei saa madala hinnatasemega riigist üldse tarnet või saab ta sealt tarnet ainult tarnija/tootja tingimustel.
Juba 2020. aasta uuringus hindas EK, et territoriaalsed tarnepiirangud lähevad ELi tarbijatele ainuüksi neljas tootekategoorias ja 16 liikmesriigis igal aastal maksma 14 miljardit eurot. Praeguseks on see summa inflatsiooni tõttu veelgi suurenenud. Uuringus leiti ka, et hargmaiste kaubamärgiga toodete tootjate läbirääkimisjõud jaemüüjate suhtes ning konkurentsikeskkond konkreetsetes riikides on otsustava tähtsusega tegurid territoriaalsete tarnepiirangute levimuse kindlaksmääramisel. Väiksematel liikmesriikidel, kus jaemüüjatel ei ole hargmaiste kaubamärgiga toodete tootjatega peetavatel läbirääkimistel olulist tasakaalustavat ostjajõudu, on territoriaalsete tarnepiirangute oht kõige suurem.
Seni on Euroopa Liidu õiguses territoriaalsete tarnepiirangute probleemi käsitletud konkurentsiõiguse raames. Konkurentsiõiguse valdkonda kuuluvad territoriaalsed tarnepiirangud juhtudel, kui need sisalduvad ettevõtjatevahelises konkurentsi kahjustavas kokkuleppes või kui need kehtestab turgu valitsev ettevõtja. Näiteks 2022. aasta vertikaalsete kokkulepete grupierandi määruses ja suunistes on selgitatud, millised vertikaalsetes kokkulepetes sisalduvad piirangud võivad rikkuda konkurentsieeskirju.
Kuid territoriaalsetel tarnepiirangutel on negatiivne sotsiaal-majanduslik mõju ka väljaspool konkurentsiõiguse reguleerimisala. Küllalt sageli on tegemist ühepoolsete tavadega, mis ei sisaldu kokkulepetes ja mille on turustajatele kehtestanud hargmaised kaubamärgiga toodete tootjad, kellel võib olla tugev positsioon nende tootekategoorias, kuid kes ei pruugi olla ELi konkurentsiõiguse tähenduses turgu valitsevad.
Mitme liikmesriigi (Belgia, Holland, Luksemburg, Austria, Kreeka ja Tšehhi) täiendava survestamise tulemusel teatas EK 2024. aastal, et asub küsimust uurima oma ühtse turu normide täitmise tagamise rakkerühma kaudux. Liikmesriikides on tehtud ka vastavad uuringud. 17 liikmesriiki (Austria, Belgia, Eesti, Horvaatia, Itaalia, Kreeka, Leedu, Luksemburg, Madalmaad, Malta, Poola, Prantsusmaa, Rootsi, Saksamaa, Sloveenia, Taani ja Tšehhi Vabariik) on teatanud tõendite leidmisest territoriaalsete tarnepiirangute kohta. Peamiselt on territoriaalsed tarnepiirangud sündinud ühepoolsete otsuste, mitte ettevõtjatevaheliste konkurentsi kahjustavate kokkulepete tagajärjel. Ühtse turu normide täitmise tagamise rakkerühmale teatatud kõige sagedasemad tavad olid: a) seletamatud erinevused pakendamises/märgistamises ELi eri riikides, b) hargmaiste kaubamärgiga toodete tootjate keeldumine tarnimast tooteid turustajatele teistes liikmesriikides ning c) ebaõiglased hinnaerinevused ELi riikide vahel.
Euroopa Komisjon on leidnud, et territoriaalsed tarnepiirangud võivad kaasa tuua väga erinevaid hindu, mida hargmaised kaubamärgiga toodete tootjad nõuavad ELi turustajatelt. Erinevusi ei saa täielikult seletada sellega, et hargmaised kaubamärgiga toodete tootjad peavad kohanema asjaomase riigi tarbijaeelistuste, turutraditsioonide, kultuuri, riikliku konkurentsikeskkonna, riiklike regulatiivsete iseärasuste (nt märgistamis- või tagatisrahasüsteemid), erinevate maksustamiskordade (sh käibemaks) või tööjõu-, tooraine- või logistikakuludega. Territoriaalsete tarnepiirangute tõttu maksavad osa ELi tarbijad kõrgemat hinda või neil on juurdepääs väiksemale tootevalikule, kui neil oleks juhul, kui turustajad saaksid hankida tooteid piiriüleselt.
Probleemi lahendamiseks on pakutud (sh Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee poolt) ettepanekuid, mille kohaselt peaksid õigusnormid olema suunatud hargmaistele tuntud kaubamärgiga toodete tootjatele (nagu ka ebaausate kaubandustavade direktiiv on suunatud suurematele ostjatele käibekünniste alusel) ning keelama tavad, mille ühtse turu normide täitmise tagamise rakkerühm on kindlaks teinud. Kõrvalehoidmise vältimiseks peaksid õigusnormid sisaldama klauslit, millega keelatakse käitumine, mis: a) sarnaneb sõnaselgelt loetletud tavaga;b) taastab riigipiiridel põhineva jaotuse liikmesriikidevahelises kaubanduses ning c) piirab märgatavalt konkurentsi. Tuleks koostada nn hallide tavade loetelu, mis kohustaks hargmaiseid tuntud kaubamärgiga toodete tootjaid lisama jaemüüjatega sõlmitavatesse tarnelepingutesse põhjendatud selgitused hinnakohanduste kohta. Praegu on see teema n-ö töös ning veel ei ole teada, kuidas EK seda territoriaalsete tarnepiirangute probleemi reguleerib.
Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee materjalide põhjal
Reet Teder