Räägi kaasa, kuidas finantsteenuste kauglepingutega seotud direktiivi Eesti õigusesse üle võtta?
Mis on plaanitavate muudatuste eesmärk?
Finantsteenuste kaugturustuse direktiiv on kõrgetasemelist tarbijakaitset silmas pidades maksimaalselt harmoneeriv ehk liikmesriikidel ei ole lubatud ülevõtmisel säilitada ega kehtestada ei leebemaid ega rangemaid riigisiseseid õigusnorme võrreldes direktiivides sätestatuga. Siiski annab direktiiv liikmesriikidele teatud sätete juures valikuvabaduse nende riigisisesesse õigusesse ülevõtmisel. Eelnevat arvestades soovib ministeerium teada, missugust lahendust liikmesriikidele antud valikuvõimaluste raames eelistatakse.
Keda mõjutab?
- Plaanitavad muudatused mõjutavad peamiselt finantsteenuste osutajaid, kes pakuvad tarbijatele kaugturustatavaid finantsteenuseid.
Mis on direktiivi ettepaneku sisu?
Euroopa Komisjon plaanib direktiivi ettepanekuga tunnistada kehtetuks direktiivi 2002/65/EÜ ning täiendada direktiivi 2011/83/EL finantsteenuste kauglepingutega. Direktiiv näeb ette rangemad tarbijakaitsereeglid finantsteenuste kauglepingutele. Näiteks peab lepingueelne teave tarbijani jõudma vähemalt üks päev enne lepingu tegelikku allkirjastamist ning teatud juhtudel peab kaupleja pakkuma tarbijale võimalust taganeda lepingust, vajutades taganemise nuppu.
Kuidas direktiivi sätteid Eesti õigusesse üle võtta?
- Finantsteenuste kaugturustuse direktiiviga laiendatakse direktiivi 2011/83/EL kohaldamisala kauglepingu alusel pakutavatele finantsteenustele. Finantsteenus on direktiivi 2011/83/EL art 2 p 12 kohaselt panga-, krediidi-, kindlustus-, personaalpensioni, investeerimis- või makseteenus. Selles kontekstis tuleks eluaseme säästukontot ja tarbijakrediidilepingut käsitada finantsteenustena. Seejuures ei hõlma finantsteenuste kaugturustuse direktiiv selliseid finantsteenuste lepinguid, mis on sõlmitud muul moel kui sidevahendi abil. Seepärast võivad liikmesriigid kooskõlas EL-i õigusega kindlaks määrata, milliseid norme selliste lepingute suhtes kohaldatakse, sealhulgas kohaldades finantsteenuste kaugturustuse direktiivis sätestatud nõudeid lepingute suhtes, mis ei kuulu direktiivi kohaldamisalasse. Direktiivi Eesti õigusesse üle võttes on tekkinud küsimus, kas finantsteenuste kaugturustuse direktiivis sätestatud nõuete kohaldamine on vajalik ka selliste lepingute suhtes, mis direktiivi kohaldamisalasse ei kuulu (s.o muul viisil kui sidevahendi abil sõlmitud finantsteenuste lepingud)?
- Finantsteenuste kaugturustuse direktiiviga lisatakse direktiivi 2011/83/EL uus artikkel 16a, millega kehtestatakse teavitamisnõuded tarbijale suunatud finantsteenuste kauglepingute korral. Nii peab kaupleja esitama aegsasti enne seda, kui kaugleping või vastav pakkumine muutub tarbijale siduvaks, tarbijale selgel ja arusaadaval viisil direktiivi art-s 16(a) märgitud teabe. Näiteks tuleb tarbijat teavitada kaupleja asukoha aadressist ja kontaktandmetest, finantsteenuse peamistest omadustest, teenuse koguhinnast ja lepingu enneaegselt lõpetamise võimalustest. Direktiiv annab liikmesriikidele võimaluse säilitada või kehtestada oma õiguses art-s 16(a)(1) osutatud teabe suhtes keelenõuded eesmärgiga tagada, et tarbija saab sellisest teabest kergesti aru. Direktiivi Eesti õigusesse üle võtmis käigus on tekkinus küsimus, kas tarbijale suunatud finantsteenuste kauglepingute lepingueelse teabe suhtes kohalduvad keelenõuded on vajalikud?
- Direktiivi 2011/83/EL lisatav uus artikkel 16a kehtestab teavitamisnõuded tarbijale suunatud finantsteenuste kauglepingute korral. Art 16a(9) jätab aga liikmesriikidele võimaluse säilitada või kehtestada kooskõlas EL-i õigusega rangemaid nõuded lepingueelse teabe kohta kui need, millele on art-s 16a osutatud. Direktiivi ülevõtmise käigus on tekkinud küsimus, kas Eesti peaks kehtestama rangemad nõuded ning kui jah, siis millised?
- Finantsteenuste kaugturustuse direktiivi kehtestatakse uus artikkel 16c, mis reguleerib enne lepingust taganemist osutatud teenuse eest tasumist. Artikkel sätestab, et kui tarbija kasutab taganemisõigust, siis nõutakse temalt tasumist üksnes nende teenuste eest, mida kaupleja on kauglepingu kohaselt tegelikult osutanud. Tarbija tasub nende teenuste eest põhjendamatu viivituseta. Tasutav summa ei tohi seejuures olla: a) suurem kui summa, mis on proportsionaalne juba osutatud teenuse osaga võrreldes kauglepingu kogumahuga; ning b) mingil juhul selline, et seda saaks käsitada leppetrahvina. Sätte kohaselt võivad aga liikmesriigid ette näha, et tarbijalt ei saa nõuda ühegi summa tasumist kindlustuslepingust taganemise eest. Direktiivi Eesti õigusesse ülevõtmisel on tekkinud küsimus, kas Eesti peaks erandina ette nägema, et tarbijalt ei saa nõuda mitte ühegi summa tasumist olukorras, kus tarbija on taganenud kindlustuslepingust?
- Direktiiv sisaldab artiklit 16d, mille kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et kauplejatelt nõutakse tarbijale piisavate selgituste esitamist pakutavate finantsteenuste lepingute kohta, et võimaldada tarbijal hinnata, kas pakutav leping ja lisateenused on tema vajaduste ja rahalise olukorra seisukohast sobilikud. Sellised selgitused esitatakse tarbijale tasuta enne lepingu sõlmimist ning selgitused sisaldavad järgmisi elemente: a) nõutav lepingueelne teave; b) pakutava lepingu, sealhulgas võimalike lisateenuste põhiomadused; c) konkreetne mõju, mis pakutaval lepingul võib tarbijale olla, sealhulgas asjakohasel juhul tarbija maksekohustuse täitmata jätmise või makse hilinemise tagajärjed. Samas sätestab art 16d(2), et liikmesriigid võivad täpsustada artikli 16d lõikes 1 osutatud selgituste andmise viisi ja ulatust, kusjuures liikmesriigid võivad kohandada selgituste andmise viisi ja ulatust vastavalt finantsteenuse pakkumise asjaoludele, isikule, kellele seda pakutakse, ja pakutava finantsteenuse laadile. Direktiivi Eesti õigusesse ülevõtmise käigus on tekkinud küsimus, kas Eesti peaks osutatud selgituste andmise viisi ja ulatust täpsustama?
- Direktiivi artikliga 16e kehtestatakse täiendav tarbijate kaitse internetipõhiste kasutajaliideste puhul. Artikli kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et kauplejad ei kujunda, korralda ega käita finantsteenuste kauglepingute sõlmimisel oma internetipõhiseid kasutajaliideseid viisil, millega petetakse nende teenuse saajaks olevaid tarbijaid või manipuleeritakse nendega või muul viisil moonutatakse või kahjustatakse oluliselt tarbijate suutlikkust teha vabu ja teadlikke otsuseid. Eelkõige võtavad liikmesriigid vastu meetmed, mis kooskõlas liidu õigusega käsitlevad vähemalt ühte järgmistest kauplejate tavadest: a) teatavate valikuvõimaluste suurem esiletoomine kaupleja teenuse saajaks oleva tarbija otsust küsides; b) korduv taotlemine, et kaupleja teenuse saajaks olev tarbija teeks valiku, mis on juba tehtud, eriti kuvades kasutajakogemust häirivaid hüpikaknaid, või c) teenuse lõpetamise selle kasutajaks registreerumisest keerukamaks tegemine. Samas sätestab direktiiv, et liikmesriigid võivad kehtestada või säilitada rangemaid nõuded seoses artikli 16e lõikes 1 sätestatud kauplejatele esitatavate nõuetega, kui need nõuded on kooskõlas EL-i õigusega. Direktiivi Eest õigusesse ülevõtmisel on kerkinud üles küsimus, kas Eesti peaks kehtestama rangemad nõuded?
Millal jõustuvad muudatused?
Liikmesriigid peavad direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid võtma vastu ja avaldama hiljemalt 19. detsember 2025. Sätestatud norme tuleb kohaldada alates 19. juunist 2026.
Vasta veebiküsitlusele SIIN ja anna teada, kuidas tuleks direktiivi Eesti õigusesse ülevõtmisel tõstatanud küsimusi lahendada. Tagasisidet ootan hiljemalt 6. maiks e-posti aadressile ireen@koda.ee. Ettevõtete vastuste põhjal koostan koja seisukoha, mille edastan Justiitsministeeriumile.