Mida arvad plaanitavast muudatusest, mis lubavad mitteeluhoonete energiamärgise arvutamisel arvata maha mittetüüpilist energiatarbimist?

Mis on plaanitavate muudatuste eesmärk?
Plaanitavate muudatuste eesmärk on viia energiamärgiste arvutamine kooskõlla hoonete tegeliku energiakasutusega, võimaldades arvesse võtta uusi soojusallikaid ning lahutada tulemusest maha spetsiifiliste seadmete ja ebatüüpiliste kasutusgraafikute mõju.

Keda mõjutab?

• KEK-märgise ehk kaalutud energiaerikasutuse märgise koostajaid;
• mitteeluhoonete omanikke.

Mis on olulisemad plaanitavad muudatused?

1. Majandus- ja taristuministri määrus “Nõuded energiamärgise andmisele ja energiamärgisele”

• Kehtiv määrus sätestab hoone kütmisel kasutatavate soojusallikatena neli liiki soojuspumpasid, milleks on maa-, õhk-õhk-, õhk-vesi- ja väljatõmbeõhu soojuspump. Muudatustega lisatakse loetellu ka „muu soojuspump“, milleks võib olla näiteks tööstuslikke jääksoojust, reo- või merevett soojusallikana kasutavad soojuspumbad (eelnõu § 1 punkt 1; määrus § 5¹ lõige 3 punkt 5). Seeläbi on võimalik arvesse võtta ka uuenduslikumaid või spetsiifilise kasutusvaldkonnaga soojuspumpasid, toetades nii mitmekesisemate ja keskkonnahoidlikumate energialahenduste kasutamist.
• Kehtiva määruse kohaselt arvestatakse energiamärgise määramisel kogu hoone elektritarbimist ühe peaarvesti järgi. Sageli sisaldab mitteeluhoonete elektritarbimine märkimisväärses koguses nn protsessienergiat, mida ei saa käsitleda energiatõhususega seotud energiana. See tähendab, et mitteeluhoonete suure energiakuluga seadmed (näiteks külmaletid, pagariahjud jne) halvendavad kogu hoone energiaklassi, mistõttu paljud muidu säästlikud mitteeluhooned lisatakse kõige kehvemasse ehk G-energiaklassi. Muudatustega luuakse ettevõtjatele vabatahtlik võimalus kõnealune protsessienergia hoone üldisest tarbimisest maha lahutada. Kui suure energiakuluga seadmed on mõõdetud eraldi alamarvestiga, tuleb lahutada nende tegelik tarbimine maha ja asemele liita standardne, hoone tüübile vastav keskmine valgustuse ja seadmete elektrikulu. See võimaldaks mitteeluhoonete energiaklassil tõusta näiteks G-energiaklassist E- ja D-klassi (eelnõu § 1 punkt 7; määrus § 11 lõige 3²).
• Praegu satuvad kehvemasse seisu need mitteeluhooned, kus tegutsetakse ka nädalavahetuseti, näiteks kontorihooned. Seega saavad need hooned ebaõiglaselt kõrgema KEK-väärtuse ehk kaalutud energiaerikasutuse väärtuse, kuna pikem kasutusaeg suurendab energiatarbimist. See ei peegelda hoone enda energiatõhusust, vaid kasutusintensiivsust. Eelnõu kohaselt antakse sellistele hoonetele võimalus taandada hoone tegelik energiatarbimine tüüpilisele kasutusajale tunniandmete alusel. Tunniandmed peab esitama energiamärgise koostaja KEK-märgise ehk kaalutud energiaerikasutuse koosseisus ning arvutuskäiku peab saama kontrollida tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve amet. Kasutusaja määratlemisel lähtub energiamärgise koostaja hoone tegelikust kasutusgraafikust. Kasutusaeg on ajaperiood, mille vältel hoone on tüüpilises aktiivses kasutuses (töötajad kohal, teenuste osutamine jms). Tegeliku kasutusaja kindlaksmääramisel võib energiamärgise koostaja tugineda hoone haldaja esitatud teabele hoone kasutusgraafiku kohta ja/või tarbimise tunniprofiili analüüsile. (eelnõu § 1 punkt 7; määrus § 11 lõige 3⁴).
• Eelnõu sätestab võimaluse kasutada energiasimulatsiooni kalibreeritud mudeli abil juhul, kui tegemist on mitmeotstarbelise hoonega, kus erinevate kasutamise otstarvete koosmõju ei pruugi võimaldada standardset valemipõhist lähenemist. Esimese sammuna luuakse hoone energiasimulatsioonimudel, mis kalibreeritakse vastavusse tegeliku energiatarbimisega. Mudeli sisendina kasutatakse hoone tegelikke andmeid, näiteks õhupidavust, tehnosüsteemide tehnilisi näitajaid ja vaadeldavale perioodile vastavaid väliskliima tingimusi. Kalibreerimine tähendab nende sisendite kohandamist seni, kuni mudeli arvutuslik energiatarbimine vastab hoone tegelikele mõõdetud tarbimisandmetele. Kalibreerimise tulemusel peegeldab mudel hoone tegelikku füüsilist seisundit ja kasutustingimusi. Teine samm on tüüpilisele kasutusele üleminek, mille eelduseks on spetsiifiliste kasutusgraafikute asendamine riiklike standardsete keskmistega. Tulemuseks on hoone kaalutud energiaerikasutus tüüpilise kasutuse tingimustes (eelnõu § 1 punkt 7; määrus § 11 lõige 3⁵).

2. Majandus- ja taristuministri määrus „Ehitise tehniliste andmete loetelu ja arvestamise alused“

• Kehtiv määrus sätestab hoone kütmisel kasutatavate soojusallikatena neli liiki soojuspumpasid, milleks on maa-, õhk-õhk-, õhk-vesi- ja väljatõmbeõhu soojuspump. Kuna kehtiv määrus ei sisalda kategooriat „muu soojuspump“, on praegu energiamärgise andmetel „muu soojuspump“ märkimine vastuolus ehitisregistri klassifikaatoriga, kuna registris puudub selline valik. Muudatustega lisatakse loetellu ka „muu soojuspump“ (eelnõu § 2; määrus § 12¹ punkt 5).

3. Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri määrus „Hoone energiatõhususe miinimumnõuded“ 

• Kehtiva määrusega ei määrata suure energiatarbega hoonetele (näiteks haiglatele, andmekeskustele ja jäähallidele) energiaklassi. Muudatustega taastatakse sellistele hoonetele ühtsed kohustuslikud energiatõhususe piirväärtused, mille aluseks võetakse aastatel 2019-2025 kehtinud tasemed. Praegune olukord, kus riigisisesed normid puuduvad, takistab nendel hoonetele ELi investeeringutoetuste jagamist. Piirväärtuste taastamine loob selge õigusliku alusel, mis võimaldab uute säästlikumate hoonete ehitamiseks või renoveerimiseks taas ametlikult toetusi taotleda ja saada, tingimusel et hoone on normist vähemalt 10% säästlikum (eelnõu § 4 punkt 1; määrus § 6¹ lõige 3).
• Kuna muudatustega hakkavad suure energiatarbega hoonetele taas kehtima ametlikud energiatõhususarvu piirväärtused, sätestatakse eelnõuga need piirväärtused. Uue ehitatava hoone üldine energiatõhususarv peab mahtuma liginullenergia piirnormi. See tähendab, et suure energiatarbega hoone üldine energiatõhususarv ei tohi ületada 820 kWh/(m2·a). Lisaks ei tohi suure energiatarbega hoone energiatõhususarv ületada piirväärtust, milleks on 850 kWh/(m2·a), kui energiaarvutuses ei arvestata lokaalset elektritootmist taastuvast energiaallikast. Uue hoone püstitamisel kehtestatakse nende nõuete täitmiseks koondkohustus. See tähendab, et hoonele tuleb kohustuslikult arvutada energiatõhususarv, see peab sisaldama taastuvenergeetika lahendusi ning vastama mõlemale ülaltoodud piirnormidele (nii 820 kui ka 850) üheaegselt (eelnõu § 4 punkt 2; määrus § 6¹ lõiked 4-6 ja lisa 2 tabelid 1 ja 3).
• Eelnõuga sätestatakse, et koondkohustust ei kohaldataks edaspidi hoonetele, mille ehitusloa taotlus või ehitusteatus on esitatud enne 2026. aasta 1. septembrit (eelnõu § 4 punkt 3; määrus § 20 lõige 6).

Millal jõustuvad muudatused?
Plaanitavad muudatused jõustuvad üldises korras ehk kolmandal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist. Seega ei ole täpne jõusutmise aeg praegu teada.

Anna teada, mida arvad plaanitavatest muudatustest. Tagasisidet ootan hiljemalt 11. juuniks e-posti aadressile sandra@koda.ee. Ettevõtete vastuste põhjal koostan koja seisukoha, mille saadan kliimaministeeriumile.