Jaga mõtteid, kuidas blokeerida autoriõigust rikkuvat veebisisu

Mis on plaanitavate muudatuste eesmärk?
Plaanitavate muudatuste eesmärk on tagada, et autoriõigused oleksid veebis paremini kaitstud. Eesti on ELi suurima veebipiraatluse määraga riikide seas. Siin tehakse ebaseadusliku veebisisu kättesaamiseks kasutaja kohta umbes 23 päringut kuus, mis jääb alla vaid Lätile. 

Mis on blokeerimismeede?
Blokeerimismeede on meede autoriõigusi või kaasnevaid õigusi rikkuva veebisisu blokeerimiseks. Blokeerimismeetme eesmärk on sundida adressaati blokeerima juurdepääsu veebisaitidele, mis sisaldavad õigusi rikkuvat sisu. 

Keda mõjutab?
Vahendajaid ehk isikuid, kes pakuvad teenust, mille kaudu panevad internetti kasutavad isikud toime autoriõiguse rikkumisi, näiteks internetiteenuse pakkujaid ja interneti suhtlusportaale.

Millised muudatused on arutlusel?

1. Veebilehtede blokeerimise otsustamine

• Praegu on Eestis blokeerimist nõudvate ettekirjutuste andmise pädevus tsiviilkohtul. Kohus võib Eestis kehtiva õiguse kohaselt kohustada vahendajat ja/või otsest rikkujat võtma meetmeid rikkumisest hoidumiseks, kui on tuvastatud autoriõiguste rikkumine. Ministeeriumi andmetel ei ole seda võimalust praktikas siiski kasutatud. Muudes valdkondades, näiteks hasartmängude ja tarbijakaitse puhul, on veebisisu blokeerimine Eestis juba kasutusel ning selleks kasutatakse DNS-blokeerimist. Nendes valdkondades tegeleb blokeerimisega vastavalt maksu- ja tolliamet ning tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve amet. Ka intellektuaalomandi õiguse valdkonnas on geograafiliste tähiste kaitseks ette nähtud, et kui levitatakse kaitstud päritolunimetuse ja kaitstud geograafilise tähise kaitsega vastuolus olevat teavet veebiliidese kaudu, on põllumajanduse- ja toiduametil õigus teha infoühiskonna teenuse osutajale ettekirjutus ning nõuda infoühiskonna teenuse kaudu esitatava teabe kõrvaldamist või teabele juurdepääsu piiramist. Küll aga puudub spetsiifiline mehhanism veebisisu blokeerimiseks olukorras, kus veebilehel kättesaadav sisu rikub autoriõigusiJustiits- ja digiministeerium pakub üheks lahenduseks mudelit, kus kohus jätkab otsustajana ja annab ettekirjutuse vastavalt ettenähtud korrale ning edastab selle pädevale asutusele, näiteks tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve ametile, kes koordineerib otsuse jõustamist.
• Teise alternatiivina käib ministeerium välja mudeli, kus otsustamise pädevus antakse üle tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve ametile, kes peaks enne iga otsuse tegemist küsima kohtult loa, millega võib nõuda veebisisu blokeerimist. 
• Kui ilmneb, et pärast kohtuotsuse tegemist on sisu tehtud uuesti kättesaadavaks, võib pädev asutus, näiteks tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve amet, poole taotlusel ilma kohtu loata ettekirjutust laiendada selliselt, et see hõlmaks ka uusi veebilehti. 

2. Ettekirjutuste tegemine vahendajatele

• Vahendaja on mis tahes isik, kes pakub teenust, mille käigus on internetiühendust kasutavatel isikutel võimalik kasutada õigustega kaitstud sisu õiguste omajate nõusolekuta, näiteks internetiteenuse pakkujad, suhtlusportaalid ja veebimajutusteenuse pakkujad. 
• Ministeerium kaalub, kas ettekirjutusi peaks saama anda ainult internetiteenuse pakkujate vastu või ka muude vahendajate, näiteks otsingumootorite ja rakenduspoodide vastu.
• Kui autoriõiguste rikkumisega on seotud mitu vahendajat korraga, pakub ministeerium välja kaks lähenemist. Esimese puhul saaks anda ettekirjutuse sisule kõige lähemalseisvale vahendajale. Teine variant oleks, et pädev asutus valib ise, keda menetlusse kaasata.

3. Menetlusse kaasatud osapooled

• Osades ELi liikmesriikides menetletakse ettekirjutusi ühepoolselt ehk menetluses esindab oma huve ainult üks osapool, kuid mitmes liikmesriigis toimub menetlus mitmepoolselt ehk kõikidele osapooltele on antud võimalus oma seisukohti kaitsta. 
• Üks variant oleks Eestis lähtuda põhimõttest, et üldreeglina tuleb vahendaja menetlusse kaasata. 
• Tegemist oleks mitmepoolse menetlusega, kus vahendaja on menetlusse kaasatud alati, ka siis, kui tema käest vastust ei saada. 
• Kui anda vahendajale võimalus selgituste andmiseks, selgitused lükkavad taotluses esitatud väited ümber ja blokeerimise alus langeb ära, ei ole põhjust ettekirjutuse andmiseks. Seeläbi on võimalik vähendada üleblokeerimise ohtu. 
• Samas oleks mõeldav ka ühepoolne menetlus, kuid vaid juhtudel, kus selleks esineb kaalukas vajadus, näiteks kui asi on kiireloomuline.

4. Blokeerimise tehniline toimimine 

• Ministeerium käib peamise valikuna välja DNS-blokeerimise. See on protsess, millega internetiteenuse pakkuja eemaldab blokeeritud veebilehe aadressi oma süsteemist, mistõttu kasutaja päring ei vii enam soovitud veebileheni. 
• Teise variandina oleks võimalik veebisisu blokeerimiseks kohaldada IP-põhist blokeerimist, mille korral seadistab internetiteenuse pakkuja võrguseadmed nii, et soovimatud kasutajad ei saaks ligipääsu blokeeritud veebisaitide IP-aadressidele. Lisaks on pakutud välja internetiteenuse pakkujale võimalus ise otsustada, milliste vahenditega veebisisu blokeerida. Samas võib sellega kaasneda risk, et kuna ettekirjutused peavad olema proportsionaalsed, peab internetiteenuse pakkuja ise proportsionaalsust hindama, kuigi tal ei pruugi selleks olla piisavat pädevust. Arvestada tuleks ka asjaoluga, et Eestis on mitmeid väikseid internetiteenuse pakkujaid, kelle jaoks oleks lihtsam, kui kõigis valdkondades kasutatakse sama blokeerimisvahendit, selle asemel, et iga pakkuja otsustab sobiva vahendi üle ise.

5. Ettekirjutuste liigid

• Samuti uurib ministeerium, mis liiki ettekirjutusi peaks saama Eestis teha. Ettekirjutused jagunevad staatilisteks, dünaamilisteks ja live-ettekirjutusteks.
• Staatilise ettekirjutuse puhul saab ettekirjutuse adressaat blokeerida ainult neid aadresse ja veebilehti, mis on ettekirjutuses ammendavalt loetletud. Loetelu uuendamine või täiendamine eeldab uue ettekirjutuse andmist.
• Dünaamiline ettekirjutus võimaldab ajakohastada blokeerimisele kuuluvat veebilehtede või aadresside loetelu uut ettekirjutust välja andmata.
• Live-ettekirjutuse puhul peab ettekirjutuse adressaat reaalajas blokeerima veebilehtede kaudu sisu voogedastamist. Tihti kehtib ettekirjutus ajutiselt ja puudutab otseülekandeid, näiteks spordiüritusi.
• Ministeerium pakub ainsa variandina välja, et algselt nähakse ette vaid staatiliste ja dünaamiliste ettekirjutuste tegemise võimekus, kuna live-ettekirjutuste andmine eeldaks juba rohket ressurssi ja pidevat valmisolekut blokeerimistaotluste operatiivseks menetlemiseks.

6. Ettekirjutuse kehtivuse tähtaeg 

• Ministeerium selgitab, et tasakaal ainuõiguste kaitse ning väljendus- ja ettevõtlusvabaduse vahel satuks ohtu, kui ettekirjutus kehtiks ajalise piiranguta ning seda ei vaadata üle. 
• Üks variant oleks seada ajaline piir või vähemalt luua selline mehhanism, kus poole taotlusel saab hinnata, kas ettekirjutus on endiselt sobiv.
• Ajaline piir võib olla fikseeritud (nt 18 kuud) või määratud vahemikuna (nt kuni 18 kuud). 
• Alternatiivina võib kaaluda mehhanismi, kus ajalist piirangut pole ette nähtud, kuid poole taotlusel saab ettekirjutuse sobivuse üle vaadata.
• Kui selgub, et ettekirjutus ei ole enam proportsionaalne, tuleb see tühistada. 
• Sellegi poolest oleks ajalise piirangu määramine adressaadi jaoks vähem koormav meede, sest see võimaldaks internetiteenuse pakkujatel saada kohe teada, kui pikalt tuleb neil blokeeringut kohaldada.

7. Ettekirjutuse jõustumisega seotud kulude kandja 

• Paljudes ELi liikmesriikides on tavapärane, et kulud on jäetud vahendajate kanda. Ministeerium toob põhjenduseks, et sellise lähenemise puhul saavad vahendajad otsest või kaudselt tulu selle eest, et nende teenustega pannakse toime rikkumisi, ja vahendajad on parimas positsioonis veebirikkumiste lõpetamiseks. 
• Samas peaks olukorras, kus kulud jäetakse vahendajate kanda, järgima seda, et kulud oleksid vahendaja jaoks proportsionaalsed ja mitte liiga ülejõukäivad.

Anna teada, milline peaks olema Eestis kehtiv mehhanism veebisisu blokeerimiseks. Eelkõige ootame vastuseid järgmistele küsimustele, kuid oodatud on ka muud kommentaarid:

1. Kas Eesti peaks lähtuma mudelist, kus ettekirjutuste andmise pädevus on tsiviilkohtul (nii, nagu see on kehtivas õiguses), kuid senist menetlust tõhustatakse erikorraga ja kas sellisel juhul peaks kohtu määratud ettekirjutuse jõustamisel kaasama tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve ametit või muud asutust? Alternatiivselt, kas Eestis peaks ettekirjutuste andmise pädevus olema haldusorganil (nt tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve ametil) ja kas sellisel juhul peaks ettekirjutuse andmiseks olema kohtult eelnev luba? 
2. Kas ettekirjutuste andmine peaks olema võimalik ainult internetiteenuse pakkujate vastu või peaks olema võimalik ettekirjutusi anda ka muude vahendajate vastu?
3. Kas Eestis peaks alati kehtima mitmepoolne menetlus või kiireloomulistes asjades võiks kaaluda ka ühepoolset menetlust?
4. Kas Eestis peaks nägema ette üksnes DNS-blokeerimise või tuleks ette näha täiendavad tehnilised meetmed veebisisu blokeerimiseks? Kas Eestis peaks ette nägema vaid staatilised ja dünaamilised või ka live-ettekirjutused?
5. Kas Eestis peaks ettekirjutuse adressaadile ette nägema konkreetsed tehnilised meetmed veebisisu blokeerimiseks (küsimus ei ole relevantne, kui nähakse ette ainult üks sobiv tehniline meede, nt DNS-blokeerimine)?
6. Kas Eestis peaks olema ettekirjutustele konkreetne ajaline piir või peaks looma mehhanismi, kus ettekirjutused ei ole ajalise piiriga, kuid nt poole taotlusel saab hinnata nende sobivust?
7. Kes peaks kandma ettekirjutuste jõustamisega seotud kulud?

Tagasisidet ootan hiljemalt 5. juuniks e-posti aadressile sandra@koda.ee. Ettevõtete vastuste põhjal koostan koja seisukoha, mille saadan justiits- ja digiministeeriumile.